Aastal 2016 leiti Taanist Borgringi linnusest umbes tuhande aasta vanuse tööriistakasti jäänused. Puidust tööriistakastis olid arheoloogide hinnangul olnud erinevad tööriistad, sealhulgas puur puidusse aukude puurimiseks, näpitsad ja hulk naelu.
Mis teeb selle leiu nii eriliseks?
Viikingiaegsed tööriistaleiud kujutavad endast märkimisväärset avastust, seda enam, et nad leiti komplektina. Muistsest Skandinaaviast on vanu tööriistu küll leitud, näiteks soodest, kuhu neid jumalatele ohverdamiseks jäeti. Väljakaevamistel kohtab neid harva väga praktilisel põhjusel – raud oli väga hinnaline ja kui rauast valmistatud esemest mingil põhjusel loobuti, sulatati see reeglina üles, et materjal raisku ei läheks ja uue kasutuse leiaks.
Tõenäoliselt ei haudunud ka nende tööriistade omanik plaani oma abivahendeid kauges tulevikus toimunud väljakaevamiste tarvis säilitada. Nimelt osutavad tõendid sellele, et pehkinud puitvärav lagunes lihtsalt ära, misjärel polnud võimalik vahendeid kätte saada.
Peenemate vahendite kõrval mainib see lugu ka naelu, mis kuuluvad esimeste metallesemete hulka, mida inimkäsi valmistanud. Meile nii tuttava välimuse ja piiritu levikuni jõudmiseks kulus naeltel aga sajandeid. Milline on nende ajalugu kasutuselevõtust tänapäevani? Toome välja mõned olulisemad etapid.
Käsitöökaup
Kuigi naelte kasutus ulatub tagasi vask- ja pronksnaelu kasutanud vanade egiptlaste ja sumerlasteni ja jätkus sestpeale jõudsalt, piiras nende kättesaadavust sajandeid tõik, et naelad tuli käsitsi sepistada.
Naelte kõrgest väärtusest on pajatanud rahvasuu – laialt levinud on väide, et Põhja-Ameerikas põletati maha terveid maju, et saada kätte nende ehitamiseks kasutatud naelasid. Samuti olla raudnaelu mõlemal pool suurt lompi vahel ka valuutana kasutatud.
Suurema muutuse tõi 16. sajandil ilmavalgust näinud valtsveski, mille abil sai kergemini toota suuremas koguses naelu. Metall lõigati ühtlase laiusega ribadeks, mida sepad naelte valmistamiseks kasutasid. Sepistati ainult naela ots ja pea. Esimest valtsveskit arvatakse pärinevat tänase Belgia aladelt, täpselt on dateeritav leiutise Inglismaale – 1590.
Naelte lõikamine
18 ja 19 sajandil toimus veel suurem hüpe, kui jõuti nn “lõigatud” sepanaelteni, mis on välja lõigatud ühtlase paksusega terasplekist või -plaadist. Lõikamise järel löödi naelale pea ja vajadusel taoti naela teravamaks.
Masina naelte lõikamiseks töötas 18. sajandi alguses välja Rootsi insener ja leiutaja Christopher Polhem, laiemalt hakkas sarnane tehnika levima sajandi lõpus. Aastal 1795 sai Jacob Perkins oma välja töötatud seadeldisele patendi ja rajas Massachusettsis naelavabriku. Samast osariigist Bostoni linnast Inglismaale suundunud Joseph Dyer arendas sama tegevust Birminghamis.
Traadist tehtud naelad
18. sajandi teisel poolel jõuti terastraadist naelte tootmiseni, mis on saanud tänaseni kestvaks normiks. Tootmisprotsess läks üha automatiseeritumaks ja kergemaks, mis langetas naelte hinda ja tegi nad laialt kättesaadavaks. Aastaks 1913 moodustasid traatnaelad umbes 90 protsenti kogutoodangust ja nende ülemvõim ei ole kuhugi kadumas. Sepisnaelte etendada on jäänud niširoll – näiteks vanade hoonete tõetruul rekonstrueerimisel.
Rullnaelad, liistunaelad, betooninaelad ja kõik muud vajalikud naelad leiad Tööriistamaailmast.
