Kruvide pöördeline ajalugu
1839. aasta maikuu teisel päeval hiivas Londonis ankru aurulaev Archimedes. Aluse nimi ei olnud juhuslik – see oli esimene sõukruvi abil liikuv laev, kruvi põhimõte on antiikaegadest saati seostunud aga samanimelise vanakreeka õpetlasega.
Kruvide arengulugu on küllalt pikk, sest selle idee realiseerimine on kestnud inimpõlvi. Archimedese kruvi ehk varajast kruvipumpa kasutati vee tõstmiseks. Archimedese kruvi ei olnud kruvi tänapäevases tähenduses, samuti ei olnud see ilmselt ka tema leiutis. Sarnast seadet kasutati juba enne Archimedese, kes elas u 287–212 eKr, aega Egiptuses maa niisutamise ja laevadest pilsivee eemaldamise eesmärgil. Vana-Kreeka ajaloolase Straboni väitel kasutati sellist mehhanismi ka legendaarsete Semiramise rippaedade kastmiseks Babülonis. Teadaolevad jäljed kunagisest maailmaimest küll puuduvad ja hilisemate teooriate kohaselt võis see hoopiski Ninives paikneda. Kruvi leiutamist on omistatud ka Archytasele, kes võis selleni jõuda orienteeruvalt aastal 400 eKr.
Veinist trükikunstini
Isegi, kui kruvi tekkelugu on ähmane, on selge selle seos Vahemere-äärsete aladega. Hiljemalt 1. sajandil eKr kasutati puidust kruvipresse oliiviõli ja veini tootmisel. Sellist seadet mainivad leiutaja Aleksandria Heron (teoses “Mechanica”) ja ajaloolane Plinius Vanem.
Kruvipressi funktsiooni kasutas märksa hiljem, 14. sajandil, oma trükipressis ka Johannes Gutenberg. Näidete mitmekülgsus rõhutab kruvi kaugeleulatuvat mõju ja laia kasutuspotentsiaali. Millal see aga meile tuttavas rollis kanda kinnitas?
Metallkruvidest sellisel kujul on näiteid 15.–16. sajandi Euroopast, aga tootmist raskendasid tehnilised võimalused. Kruvid olid puhas käsitöö, aga kruvikeerme loomine vajaks masinlikku täpsust, aga tehnika ei olnud veel nii kaugele jõudnud. Esmalt kasutati kruvisid keeruliste seadmete nagu kellade, lukkude ja relvade valmistamisel.
Pöördeline ajastu
Kruvitootmisele andis rohelise tule treipinkide areng. Inglise kellassepp Henry Hindley konstrueeris sellise masina 1739. aasta paiku. Tema kaasmaalane Jesse Ramsden jõudis aastal 1775 aga veel täpsema pingini. Teleskoope ja muid täppisinstrumente valmistanud Ramsdeni vahenditega sai muuta tehtava objekti mõõtkava, kaotamata täpsust. Selleks ajaks, kui Henry Maudslay leiutist omakorda tõhustas, oli viimne kruvide masstootmiseni viiv doominoklots langemas.
Uued arengud, uued standardid
19. sajandi keskpaigas jõuti terava otsaga kruvide tootmiseni. Aina suurem kruvide kasutamine tegi vajalikuks keerete kraadi ja hulga standardiseerimise, millega tegeldi mõlemal pool suurt lompi: Inglismaal sai standardiks 55, Ühendriikides aga 60-kraadise keermega kruvi. Viimasega kattub ka hilisem üleilmne standard, meeterkeere.
20. sajandi algus tõi endaga kaasa uut sorti kruvipead, millega sai neid varasemast kergemalt – aga ka tugevamalt – kinni keerata. Esmalt levis nn Robertsoni-tüüpi kruvi, nelikantpea, 1930ndatel aga Phillipsi-tüüpi kruvi – ristpea.
Tänaseks on kruvide kirju maailm jõudnud välja imepisikeste kruvideni, mida leiame näiteks nutiseadmetest. Üks väike vidin – aga õige pika ajalooga.
Lai valik kruvisid ootab Sind Tööriistamaailmas.
