Töötuhinas olles kipub tähelepanu (täie õigusega) koonduma tehtavale tööle endale ja aega niisama mõtisklemiseks ei jää. Seda enam, kui tegevus ja töövahendid on ammu tuttavaks muutunud. Samas võib ka väikseimatel tööriistakastis või töökojas leiduvatel esemetel leiduda oma pikk ja huvitav lugu. Sellised on näiteks kinnitusvahendid.
Mis hetkel – ja miks – tekkis inimesel esmakordselt vajadus võimaluse järele midagi kuhugi riputada? Märgati koopas, et eenduvat pinda ei olnud ja kivipõrandast hakkas väheks jääma? Ammune aeg, raske öelda. Igatahes on läbi inimajaloo olnud tõsiasi, et kinnitamist leidub palju. Järgnevalt toome teieni mõned leidlikud ja kauapüsivad näited kinnitusvahendite ajaloost.
Tapid
Tappliide või tappseotis on iidsetest aegadest pärit kinnitustehnika, kus surve ühelt puitelemendilt ilma lisasidemeteta teisele üle kantakse. Nõuab konstruktsioonitehnikat, st asjad peavad hästi kokku hakkama, aga nagu aeg näitas, sai hiljem lihtsamast. Tapid olid kasutuses Antiik-Egiptuses, Hiinas ja Euroopas. Tänapäevani säilinud näidete hulka kuuluvad näiteks umbes Giza suure püramiidi lähistelt leitud, 4500 aastat tagasi liibanoni seedrist ehitatud Cheopsi päikeselaev ja Hiinas asunud Hemudu kultuuri hoonete säilmed.
Tõhus ja tugev variant tapist, mis üks hetk välja arenes, oli kalasabatapp. Tänu õige kaldenurga all loodud ühendusele on tegu vastupidava kinnitusviisiga. Ka seda tehnikat viljeleti just Hiinas ja Egiptuses, näiteks leiti sellist puusepatööd Tutanhamoni hauakambrist. Kalasabatapi kasutus ei piirnenud vaid puitkonstruktsioonidega – tehnikat kasutati Vana-Kreekas, näiteks Parthenonis, marmorplokkide ühendamiseks. Kurioosse näite leiab Indiast, Kerala osariigis asuvast Vazhappally Maha Siva templist, kus asuval nelja identse küljega kivipiilaril on kasutatud samuti kalasabatapi tehnikat.
Puittüüblid
Tapp oli vajalik leiutis, ent tüüblite kasutuselevõtt võimaldas sellist sorti ühendusi veel tugevamaks teha. Ühendatavatesse elementidesse puuriti augud ning nende vahele sobitati puittüübel. Tüüblid mängisid olulist rolli Jaapani arhitektuuriloos. Algselt 8. sajandil ehitatud, kuid tänapäeval suuresti 17. sajandil tehtud ehitus- ja taastamistööde läbi oma tänase näo saanud Kiyomizu-dera templis Kyotos ei ole kasutatud ainsatki naela. Sarnaseid näiteid tõeliselt peenest käsitöömeisterlikkusest, kus suuri ja detailseid struktuure ühegi naelata ehitati, leiab Norra viikingikirikutest ja Karjalast Kiži saarelt.
Teised kinnitusviisid
Enne tappide-tüübliteni jõudmist tuli tööriistade ja meisterdamise maailmas läbi ajada teiste vahenditega. Sõlmede areng on samuti näide sellest, milline määratu areng võib ühest väiksest detailist alguse saada. Puukoorega oksa külge seotud kirves ühel käel, teisel aga Stonehenge’i kivide püsti vinnamiseks kasutatud köied. Kookoskiudude abil kaks laevakere ühendades sai võimalikuks aga kanuutüüp, millega Vaikset ookeani vanadel aegadel kaardistati.
Lisaks põimimisele-sidumisele on olulisel kohal olnud ka liimimis- ja kleepimisvahendid. Kasetõrva ehk tökati kasutamine liimina tööriistade valmistamisel ulatub tagasi neandertallaste ajani. Võimalik, et tõrv oli ka üks põhjuseid, miks saame rääkida viikingiajastust – nimelt oli viikingilaevade kvaliteedi ja vastupidavuse taga tõrva kasutamine laevapõhja kindlustamisel. Tõrva kasutati ka smörringu-nimelise materjali tegemiseks, millega villast valmistatud purje veekindlaks tehti.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kinnituste ajaloo toel saab inimese kui liigi leidlikkus ulatuslikult kinnitust. Seejuures on mitmed olulised lahendused populaarsed ka olnud peale naelade leiutamist, sest naelade tootmine oli pikka aega oma töömahukuse tõttu kulukas.
Tööriistamaailma valikus sirvides nende ajalooliste dilemmadega rinda pistma ei pea – saadaval on naelad, köied ja muud kinnitusvahendid.
